3012

well, my pildid on pakitud-valmis ära saadetama. myyn maha, sest free of charge ei läind läbi. ylejäänd 2 annan lubadustega ära, ylejäänd 5 viskasin minema.
värvid ja pintslid jms lendasid prükki. tärpentiin lendas köögi kraanikausist alla. my tuba on sest köigest nyyd puhas. aastatest 2003-2006 ?.
olenemata, et palju verd on (vahepeal) merre vooland, tean, mis seal oli. ja kuigi ma ei defineeri ega seleta (enam) oma pilte, midagi mäletan tollest ajast siiski.
viskasin muud jura ka minema, tegin oma sinises toas kapitaalse metafüüsil remondi. too valge lõuend jäi, though.

siiamaani ma ei tea, mis tuleb. huviga elan one day at the time.
vist et
let the chips fall where they may.

chhhheeeeers, mates!

2112

eile õhtal öeldi, et olen mitmenäoline. viimastel aegadel olen isegi täheldand (muu seas, lisaks...kõigele), et my hea vs halb ei olegi nii...huh, well... seda oli vist kunagi näha ka my piltidelt. varemalt arvasin, et kõik negat läebki paberile, kuid viimastel nädalatel näen, et midagi tumedat my pääs ikka voola'. (muu seas, lisaks...kõigele). ksksksksss

olen viimastel aegadel istund yhes lauas täiesti tundmatute inimestega. ja nad rääkisid, mina vaikisin. hiljem - kõmpides koju läbi pimeda Kadrioru pargi - mul oli souke tunne, et too miiting ei olnudki siit..t. tra, tundub, et hakkan selle maailmaga üha enam suhestuma. my juus sest on värvund tumepruuniks/punaseks.

seda ka. et canceldasin 13. jaanuar haigla & noakeeramise. nagunii toob 012009 yhe uue CH3CH2Cl'i. ning liigne kemikaalihais ajju pole ka hea. ...kuss nyyd!

1112

tra, mind ajab too underground ( http://www.amazon.com/Underground-Tokyo-Attack-Japanese-Psyche/dp/0375725806/ref=sr_1_1?ie=UTF8&s=books&qid=1229030806&sr=1-1 ) närvi. huvitav raamat on, nii et kui võtan kätte, lausa neelan, kuid järelmaik on mõru. ei teagi, miks. aga tulen ise just YK'st, londoni underground....pffff. nagu mõni uus-vana maailm. kahhelkivid, eskalaatorid, miljonid pikad tunnelid, miljonid näod, 2 miljonid käed. kusjuures - too infotulv ja -vahetus, mis seal maa all pidevalt käis, ajas mõnikord päris segi peast. ilus ja ohtlik situations.
kujutasin 1 x, mis oleks, kui nood miljon km koridore valgustavad lambid korraga kustuksid, uksed sajaks aastaks sulguks, vms. aga mitte hirmu, vaid mõnetise imaginationiga. khmmm.
linn oli elev ja kirev ja värviline, kõik ei mahtund pähegi, ei suutnud hoomatagi. lisaks too maja, kuhu vahel magama kukkusime. laest koorus värv ja tekid-helesinised, keldrikorrusel, kassid kraanitorust välja turritamas. ksksksksksks.
nood inglismaa big bennid ja westminster abbeyd muutsid mu 100 x usklikumaks (tagasi). pole vist suuremat komplimenti yhelegi hoonele.
cambridges nagu sleepy hollowis, kriuksuvad linna pörandad, kust turritas taevasse jeesuse-nimeline college, jõgesid yhendamas matemaatiline sild. mõnel pimedal väljal näod, kes öösiti inimestel kätest haarasid. et nood ei saaks jooksu panna, ja et saaks ära elatud.
I + heart + YK

0611

vist hr david bowie kuulutas x tõe, et aeg on vaid 1 inimeste väljamõeldistest, ei muud. ja minu aeg on end pöörand.
olen kaotanud mõnedki huvid, asemele saand yhtki. ei huvita enam keemilised ühendid ega keemiline uni. ei hooli suuremat kinokunstist, teatrist, vist muusikastki. viin ei kutsu rüüpama, pigem vastupidi - nood järgmised hommikud on mõtteis juba ette halvavad: igavesed syddamepahandused ja maadlgi tõmbav 100000000000000kordne gravitatsioonijõud. poeetilisest tunduvad peavalu ja eelmisel õhtul välja öeldud "tõed" viimasel ajal vägagi kaugel. kskksksksksksss
kirjandust ikka tarbin, aint tolle esoteerilise olen välja jätnud, kuidagi väga imalalt on hakand kõlama, ennast kordavalt imalalt. hea kirjandus on niisugune, mida jääkülma veega täidetud vannis ikka kurradima palav lugeda on. ma just tõusin 1 jääkylmast vannist, riided läbinisti märjad.
sõidan 5. detsembril london' ja cambridge'. käin maha 100000 0 0 0 000 0 00 miili, persse see valu. leian inglismaa tuksleva syddame.

2509

on souke jäik tunne, et too lyyyy y y y y y yyriline pool minust on vist nyyd surnd/ v hakkab kohe hinge heitma, paralleelselt ka see bloog siin. olen yha enam ilmastumas, kuigi mitte lõplikult veel maa peal. ymbes nagu möni veider kirurg, kes lõigub ja opereerib kyll matemaatilise täpsusega, kuid, kuid, kuid vahib inimesi sellegipoolest nagu möni jabur ants. hahaa, loll võrdlus kyll.



chhhrssss. case closed.

1909

(me as japanese musician)

om,

see oli 1 x, kui ma innukalt jaapani muusikat kuulama hakkasin. & sest hirmsamat moodi iga minut kapseldusin. pärast ei julend veel ühtki telef kõnet vastu võtta.

2408

käisimegi ära. kella 9-aegu õhtul hakkasime astuma. hakkasime astuma nii, et valgust taevasse jätkuks. käik läbi metsatuka, suurem osa kõmpimisest maanteel. puude vahel oli kohalejõudmise ajaks ysnagi hämar. kollaste seintega maja ymbritsev plats pikka rohtu kasvand, ei olnud sääl vahepeal keegi miskit kasind või korrastand. vaid yksikute võõr- kylastajate teerajad rohtu tallatud. hämaras olime maja ymber & sees liikudes hiired, jutlesime sosistavalt, uurides, kas oleme omaette või on mõni hingeline veel sinnasamma koos meiega sattund.
kui tundus, et öhk selge, ronisime aknast sisse. hoone tundus pimedatel kellaaegadel kole raskepärane ja umbne. ja et tean veidi tubade ajaloost, mind ka too kummitas nonde seinte vahel vahtides ysnagi.
taevas kaunis hämar, suundusime toolse randa. ent ysnagi pimedate pilvede all oli valge käia, valgustajaks taevalaotusse sattund kuu. rannas oli vaikne, rannas oli hää ja avar. tähed taevas, vahtisin ylesse. kuu mängis merelaintega, tuul sahises puudes ja körkjates. me, inimesed mängisime oma mänge mängulaevades. artjomm muundus vahepeal ahviks, tahtis mööda köisi otse taevasse ronida.
tagasiteel rannast - läbi männimetsa minnes - nood kuukiired sõiduteele - mõni fantastiline ime.

kollaste seintega maja juures tagasi - lootsin verandale valgustajaks kuud, kuid gigantlikud mustad puud olid varjuheitjatena ees, nägime teda vaid harvadest mõneti peentest pragudest.
artjomm ei kannatand kaua verandal istuda, ysna pea astus aknast tuppa, kalmuküünal (valgustiks) ja vikerraadio (meeleparandajaks) pihus. mina ja m jäime välja ysna pikalt veel istuma, vihmad puudes, vihmad pöösastes, tuul katusel. tunne, et vöörad kylalised kohe astuvad tervitama. kuid maja oma myytidega me selja taga tundus liig umbne, et ses puhata.

viimaks siiski asusime sisse, nood raskepärased seinad ja väiksed, tuhanded umbsed toad. suundusime teisele korrusele, valguse andjaks ikka vaid too poest saadud kalmuküünal. pikali viskasime jõepoolsesse rõduga tuppa. leidsime padjad, mõned tekidki. lamasin ja vahtisin kogu töö ainiti ymbritsevaid seinu, saatjaks vaikne-vaikne vikeraadio ja kalmuküünla valgus.
ses vaikses imelikus majas sajatas pähe igast ootamatuid mõtteid ja hetki vanadest aegadest. mingitest mulle juba kustund mälupiltidest, mis kollaste seintega maja varjus taas ellu ärkasid. ma ei magand minutitki, und ei tulnud, oli muudki olla & vahtida.

neljaks tuppa õuest valguskiired. hommikul 6-aegu asusime teele tagasi. mööda uduseid, vilusid, lindudes ja päikses metsi. teel (sääl udus) hakkasid pääs kummitama hauakaevajate lood. et teekond muutus (my peas) yheks suureks muinaslooks, me viimased 20 min käisime koju hauakaevajate külla, päriselt-päriselt kalmuküünlad taskus.

seekord vist alles hiljem lõi pilt olnust peas kokku. alles hiljem (saabund tagasi päälinna) tuli selge tunne, et siin kivist tänavatel ja majades ei toimu maailmas midagi. kõik, mis elus, paksudes metsades, metsavahelistes külades. hauakaevajate lugudes.
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?20455

1408

kuulan pidevalt the doors'i riders on the storm'i. see lugu viib siit maailmast välja. hõljuda kusagil 1000. pilves. ymbritsev tundub niivõrd kauge. selles laulus astudes oled justkui vaatleja, keda miski ei kõiguta. oled yksik vaatleja, mönes hämaras linnaurkas, keda miski ymbritsev ei puuduta. ja see on hää. kui tuldaks ka tänaval norima, astuda vöörastest märatsejatest yle. sest selles laulus ei kardeta surma. ja ei ole võimalik teha midagi inimesele, kes ei karda surma.

http://www.youtube.com/watch?v=SMvfAYEaE8c

lähimas tulevikus
kavatsen oma juuksed taevani kasvatada.

kollaste seintega maja on sellegipoolest jõus. next weekend läeme loodetavasti rännule.

2607

seisin parajasti könniteel (foori taga), kui yhest elektrilisest trammist hyppas välja 1 vä-ga-gi pilvedes noormes, käed koledasti katki. moment, mil teda nägin, teadsin, et tuleb mul tegemist. seepärast pöörasingi (juba ennetades) selja. kuid oli vist liig hilja. ta haaras mul õlast & hakkas paluma. ei tea mida, muusika oli peas, kuulsin vaid sõna palun, palun, palun, palun x 10. oli vägagi kõrgetel pilvedes. pole aimugi, mis mul hakkas, ent järgmiseks kuulsin end ysna valjul häälel teatamas - mul ei ole ju raha! mul ei ole ju raha!, mille peale noormees vabastas kyll õlad, kuid võttis pihku my juuksed. ta mitte ei tirinud neid, vaid kuidagi tömbas läbi oma määrdund pihkude. kust ma tean, miks, viibisin hoopis kusagil mujal. nii veider moment, et kurat! lõpuks ta siiski pööras must ära, kellegi teise juurde, pakuti suitsu. käisin umbes 25 sammu ta taga, esimene parempööre ja kadunud olingi.
u 500 meetri pärast märkasin silme ees tumerohelist vösa. sääl tihnikus yks mees istumas pulksirgelt, suure hooga valmistus lendamist pilve. oh deem..n! usu või ei usu, kell näitas täpselt 13:13,
20 sammu ja asfaltil vedeles yks päris surnd must lind. ei teadnudki enam, kuhu poole kõndida, istuda-astuda.
vist mõni sitt karmavõlg täna hommikul õues nii kangesti tahtis end näidata.

1706

ei hospitaliseeritudki. läksin kyll 11'ks kohale, ootasin sääl oma 2-3 tundi. torgiti nõeltega, vahiti syddant ja seoti mingid lindid käe külge. - kõik olid väga sõbralikud ja lahked. ooo! tuttav tunne kohe sisse.
paigutati valgete linadega voodisse intensiivpalati vastas olevasse ruumi (klaasiga vahelt eraldatud). vahtisin sääl 45 min uhkes yksinduses, olin ylimalt humble ja julge, ise veel mõeldes midagi niisugust, et kui seda asja ei peaks praegu toimuma, tahaks saada mõnda märki, mingit takistust...(tegelt terve hommik ja eelmine päev olin nõnda mõelnud). sest valusid ei olnud mõnda aega (loe: kuu) juba tundnud. yyy, ja nõnda tuligi mu lemmik doktor, kes üts (pärast miljoni sõna kõnelust): oleme hääd, lykkame asja veel natuke edasi, profülaktika mõttes me kedagi lõikama ei hakka (see viimane lõik siin on mu enda väljamõeldis). - tegelt mulle anti valida, valisin äratuleku. kunagi hiljem, kui läeb koleda(ma)ks, will return.
pärast seda sõitsingi koju ja magasin sadda tundi ja oli ysna kõhe ja imelik olla, oli korraga ysnagi valulik tunne. hommikul ilus ja äike ja vihm. nyyd ongi kõik otsad lahti. põgeneks korraks ära, et olla paremini endaga. noh, tuntav oli täna hommikul yks suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuur sisemine jõud. vooodooo, haha.
ostsin nyydsama ilusa raamatu, kõmpisin koju läbi vihma, ilma iggasuguse varjuta. tuleks veel välku taevast. ööä

http://www.youtube.com/watch?v=5Ib9L47osgY


psps.
tänu uutele asjaoludele on kõik mulle sobivad (töö)pakkumised hirmsasti oodatud!
psps2.
annan oma kunagi vanal ajal kritseldatud-maalit pildid ära.
psps3.
tahaks tattoo'd. yht statement'i kirjas.

506

ei hakka, ei hakka vanaks jääma. ärkasin täna yles ja olen (vist) nyyd noo oo or tagasi. või noh, pffft, vähemalt (loodetavasti) mitte enam nii yhele poole metsa kaldus.
no kipun, mis teha, siiski kipun elu vahepäälselt kole sydamesse võtma. ja too syddatsemine omakordda, noh, ei mõju tervisele kohati just vägagi häste. aga mis parata, kui dr randver kord soukseks loodud on. tuleb ilmselt vaid suure jaksuga need mõneti murettekitavad iseloomujooned ära taluda.
haha.


kuraśk. ja mul pohh, mis nyyd arvatakse, aga pean kopsust & maksast tunnistama, et armastan oma kooli(maja). esimene õpilasasutus, kus dr ra actually õpib & (peaaegu) korralikult alati ka kohale ilmub. esimene, millest miljon inspiratsioonilainet, -allikat. bowowowowoooo. jääks sinna kasvõi pensionit pidama. hääs mõttes, ikke hääs mõttes. hahaa. täna juhuslikult avastasin k>
http://www.tlu.ee/?LangID=1&CatID=2470&ArtID=9399&action=article
l i h t s a l t armas ju. kui koolimajas otsustatakse vaheldumisi ära kuulata nt nii tiigrid kui filosoofid. siis niisugustest kohtadest synnivadki tiiger-filosoofid.
möömöö
8D

106

1. juuni puhul my (mõneti loll) tõsine meel kestab. ei teagi, on see's nyyd mõni vaikus enne tormi. või hoopistykkis vaikus enne minemist st st _ _ _ _ teadaggi kuhu -
sajale viljapõllule. haaaha ha
reedel jutlesin nö tähtsatel teemadel, J teab, et jutustasin otse 544. aknast välja. inimesed saalis said aru, et ma ei kõnele yldsegi neile, seepärast poolepealt võeti jutujärg yle. vahtisin sääl nagu mõne teise ilma pääl.
loen kirju. lõpetasin nendega. loen Viidingu(s)t. imetlen jätkuvalt my tee serval kõndivaid Suuri Inimesi (jäävad ilmselt elu lõpuni päässe ja kopsu istuma). selle kõige keskel pole märgand, et suvi on käes. esmakordselt elus (vist) elan mõne teise ajaarvestuse järgi, o r g a a n i l i s e l t. kuid ma ei pea seda kõike enam mõneks meelevaldseks kujutellllmaks. noh, lihtsalt, igayks teeb oma valikud, välise suhtes tegelt ka ju. jfjjä


+

tänane_ llugu_ http://www.postimees.ee/010608/esileht/ak/334241_1.php?haal-sonade-sees-ja-nende-umber

2305

vaatasin täna "Lotmani maailma". istus mõttesuurus sääl - suure maailma pääl. cosmoses dialoogitses PuSkiniga. läbi telerite ja igasuguste massinate meiesugustega, kes me istume mitte cosmoses, vaid oma punastel pyhapäevastel sofadel, kollaste koomiliste kastide sees. ja ei ole hääd need kastid. va juhul kui askees.
*

ma ei kirjuta viimasel ajal siia middagi millestki, sest asjaolud on natuke muutunud. ma mõtlen, et kui inimesed mind tänaval näevad, nad kindlapeale arvavad, et mul on mõni suur mure lahti. või et olen mõnest hullust pistikust elekrit saand. ise ei tea, et oleks mure lahti. vaid et hakkan pigemini vanaks jääma. vanadus on peale tuld. ja aina KVosmosessemasse ta tulebb. eks J juhatab, kauaks siia sedda värki jätkub.



a
täna (2505) sain selle > http://www.apollo.ee/product.php/0307526 , teadsin, et tegu on viimase raamatuga ja jooksin end seepärast mööda tallinnat löhki, jooksin (parema käe) näpud puha katki.

aa

kirjad sain (soovimise pääle) ka. õnnetäht! haha

(pildil my vasak k2si & sellele langend (6nne)t2ht)

1705

ma nyyd olen hoopis teistel lainetel jällegistki. ysnagi rahulik on. ysnagi. olen saand teada päris mitmest asjast (olemise kohta yldisemalt), enda jaoks läbi mõelnud. niimoodi kirjalikult ei oskagi sest jutelda, parem juba silmast silma. või yldse jättagi kõik oma päässe.
too seisus, mis varem, see yhel teisipäevasel õhtupoolikul niimoodi vägagi märgatavalt muutus, vahepääl oli 2 päeva rahutust, mis vaibus ysnagi kiirelt. loen-vahin viimased päevad tykke m.h. raamatust, teeb olemise hoopis teiseks. loodame, et nõnda jätkub.

täna lõi välku. juba ootasin.

0505

olen (vist) lõpetand nyydseks yhe kirjatööga, teisega täna alustasin. jätkuvalt on rahulik. jutlen aeg-ajalt mõne-3 inimesega, rohkem polegi vaja. kuulasin eelmine nädal 1.5 h'd, oi moukseid maailmavaateid tutvustati. pool päeva pärast ekslesin mõnel Jerusalemma mäel. haha, aitäh! rahulik on, õpin ja vahin ja näen. metsades samamoodi hulgutud, sääl nõnda teistmoodi õhk. tõusen kell 500, niisugusel aal samamoodi uutmoodi hingamine.
arusaam ka sellest, et vahepeal on ennast juurde kasvand ja mõnigi sein eest tõmmatud. et ma mõnda asja justkui enam ei karda.

16. juuni tuleb aina lähemale, olen juba unesid näind erinevatest ha'dest. 16. juuni on yhtlasi mu nimepäev. pean lugema palju gandhi raamatut, et suvel vastu pidada, ja et kõik pärast veel mõistuspärane tunduks. või siis albert einsteini. või mõnd muud elujaatavat revolutsionääääri. soovitusi?

2204

olen viimased päevad olnud niisama vagusi & lyrpind mingit hiinamaa rohelist teed.
tvd ja ajalehte, filmi ma juba ammu eriti ei vahi, vahel vaid sirvin yle. kuid ega see kõik pole mõni teadlik manööver või plaan, täna hommikul alles avastasin, et sisemist on rohkem kui seda, mis väljast sisse sajab.
vahel on souksed perioodid ju, kus maailmamuna tundub puha röökivat körva, aga ise ei tahaks sest kõigest justkui osa võtta. hyhy, praegu randveril on niisugused olekud. olen yritand kuulata muusikat, aga ka kõige paremad palad hakkavad ajudesse.
kirjatööga olen samamoodi maha rahunenud, yle poole on kirjutatud, kokkuvõttes pole probleemi, ehk eemalt vahtimine aitab objektiivsemaks saada, pidevalt mingis asjas sees istuda, tean end kyll, paneb my kupli üsna valusasti lõõmama.

eila selgus veel, et
jalad olen käind katki, valus on jalatseid kasutada, asfaltl astuda. peaksin hakkama edaspidi vist nyyd koguni terve oma maksaga naeratama (et tekkind lolli olukorda enesele võimalikult kiiresti kompenseerida).

1604

pean hakkama oma kirjutisega otsast pääle. mitte seepärast, et oli nõnda jura, aga et ma läksin sääl omadega lõpus kole vastuollu & sel kevadel ma ei jõuaks neid vastuolusid ära klaarida oma pääs. ehk tegelt isegi jõuaksin, agga... ikka ei jõuaks ka!
oleks old souke värk ymbes pool aastat tagasi, ma niisugustest asjadest oleks otsad and, aga 2008. aprill aint avan oma magamistoa akna & hingan yks värske kevadd sisse-pähe-hingge.

olen vist taas läind liiga oma cosmosse ära, sest ilmselgelt müstifitseerin kahekõnesid, mida olen hiljuti inimestega piddand. eriti yht, eriti eilset. pärast midda mul terve öö ei tulnud unesid, sest ma muudkui pidasin seda pääs eddasi. sadda tundi rääkisin. kust ma tean, kellega täpselt - enda või tolle teisega, agga vastuseid ma sain.
seepärast ongi nõnda, et kõige suurem inspiratsiooniallikas (mulle) on ikkagi inime. mitte igaüks. kokkuvõttes neid päriselt õpemõjutajaid on old vähe . 1-2-3-???. aga seeeest, raisk!, nad on pannud mind nutma ja jätnud miljon jälgge my paremasse silma. veel miljon aastat olen sest tänulik. uauauauauuu

0904

oli muidugi vale öelda, et arulagedus ja cosmos mäslevad mu asunduse korteris, pigem ikka pääs, ikka pääs. kuid sellegipoolest saab ju ütelda, et ymbritsev kõike seesmist veelgi tulisemaks võib ajada.
praegu nyyd - praegu on olevik, viimased päevad on olnud olevik, iga minut ja sekund, ja sellega seoses kergendus missugune. oeh.
eile spontaanselt ostsin poest > www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?164372 . tahaks hirmsasti vaadelda juba raamatusse, kuid kasvatan (seoses koolitööga) iseloomu. hyhyyy
tekkis kyll kysimus, et ei tea, kas ma ise oma rännakutel kunagi indiasse satun?
ka vastus tuli pea kohe: pole kahtlustKI.

+


täna avastasin postkastist käsitsi kirjutatud kirja - professorilt, mida ma nyyd loomulikult avada ei julge. oeh oeh oeh! souksed kartmised (mis pole my poolt mingi nali) on ka vist yks mentaalne värk.

0704

kuulasin vana hääd depeche mode' > http://www.youtube.com/watch?v=4DHViI5wD8Q
ma arvan, et nad ütlevad õigust. ja olgem nyyd kõik puha päris kuss. mitte vägagi põhjalikult ja sügavmõtteliselt, vaid neutraalselt vaatlevalt.
eelmine nädal jälle peaaegu kuumenesin yle, kaotasin osa oma kallist kuplist. eile ma hakkasin seepärast unistama sadamas (ühes roostes laevas, selle ääres) töötamisest, mul tundub, et kusagil rannas vahtides - kollasse päiksesse või sinasse vette, taevasse - närvid ja olemine jääks vägagi rahulikuks. ning kui tiibetis ei ründaks kollane h, ma rändaksin sinna. eemale sest cosmosest, mis valitseb siin asunduse 2-hes, hullutades -hullutades. ööä

2803

viimased päevad-nädalad (ei tea, olen kaotand ajataju) randver on põhiliselt ainult lugend-kirjutand-kirjutand-lugend. kinnitust on saand, et kui asi huvitab, tahtejõust puudust ei tule, pigem vastupidi!, fanaatilised asjaolud (nagu siis kui 1 x ammu pilti tehes lambikypli yles sulatatatasshinhhaha). probleem siiamaani ongi olnud pigem selles, et mind aint mõni küsimus n i i m o o d i puudutab, et selle nimel natuke arust ära minna.
niiisiis, olen eland viimase kuu kusagil 17.-19. sajandi Eestis, vahepeal kylastand kyll ka renessansiaegset Itaaliat ja..yks biograafia sattus samuti vahele, aga selle raames kõik juhtus olevikus ja tänapäeval.
kuid my kirjutamine (seoses tolle kooliylesandega) alles hakkab põnevaks minema
sest
sest
sest
juhendaja andis yhe professori, kelle raamatuid ma viimastel aegadel olen yha vahtind, aadressi, et ma talle saadaksin sõna. postikas. mis tähendab, et ma juba harjutan loetava käekirja tähti ja numbreid. et kysida tolleaegsete syndmuste ja liikumise, mis mind huvitab ja millest kirjatöö, kohta. ta ise kunagi OSALES ses kõiges. jutlen sest siin, kuna kogu lugu tundub nagu mõnes fiktsioonis, nii põnev. justkui jaan krossi wikmani poisid. oeh. oeh. oeh. mul on juba ette suur au (isegi kui yhtki vastust ei peaks tulema XD).
*
veel_
viimaste uudiste järgi läen haiglasse 16. juuni, niisiis, 2008. suvi tõotab tulla tulikuum. aga senikaua, kes on nõus mulle mängima roisin murphy lugusid, ma võin ajada oma viikarid jalga ja kakssada tantsu teil tantsida.
teisel juhul võib leida my vist igast võimalikust raamatukogust, olete oodatud mistahes kell-kuupäev yhinema.

2303

juuksuris oli kewlkewlkewl. kõik oli kewl. ruum ja iste ja laud, radikas, kylmetus ja imepeeenike saal ja inimesed ja ..oooo! kaarel oli 205 x kewlkewl. soukest positiivsuse kehastust on tänapäeva maaalusest eestist vist ysnagi rrrraske leida, agga kurrat! sääl ta istus ja sääl ta oli. oeh.
kojutulek 5 x kewlkewl, nähtud igast nägusid ja nurgatagguseid, ooo lumi!
+ tervitused! möffale ja uude päevikusse istutatud randevuule! nii hyvä õhtu (kuigi rahulik, hahaa!) mind kutsus juba järgmisse yritusse. võib kohata erinevate majade erinevates koridorides lausa pööööööraseid inimesi. ooooo oo oo oo oo! nii palju positiiiii i iii iivsust. aitähhh!

1603

olen viimasel aal joond aint vastiku maitsega teed & vähendand oma lausete pikkust u poole võrra.

anyway.


sellegipoolest tundub, et ma ei taha valmida kohe kuidagi.


aga kaubamajast sain selle> http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=930 (võttis natuke vaikseks).
& lund hakkas sadama.

1403

kohtasin täna tänaval kevadet ja oi! moukse valuga. valge taevas ja heledad tänavad nii kurradima pikalt! inimesed ja autod kuidagi miljon korda liikuvamad-kiiiiiremad, õhus oli tunda sööklate hõhõ-hõ-hõngu, kõik muutkui vestlesid nagu mõnel uhkel ballil, ooo! alati on old see jama, et kevad mind miljon korda hammustab, tundsin, et tänavune pole mingi erand, tuleb seegi va-va-valusalt kätte. randver tahaks yha varjudesse ja pimesse, sääl on tore olla, sääl on ilus.

kohtasin täna ka õppejõuga, kelle all mul kirjutada ymbes 40 lehte, kohtumine oli rahulik, käed laual (nagu mõnes pyhas raamatus XD), vaade ikka silma + muiged, muiged, muiged, ah! polnd jälgegi my muidu niii värelevast pääst. kuid pean minema vist edaspidi lausa hulluks, sest kohustuseks lugeda terved päevad-ööd-ööd-päevad - nagu Dean Moriarty 1 x kunagi yhel oma kirvatest eluperioodidest - hahaahaa! kurb kyll, aga sest sotsialiseerumise ärevusest, mis viimasel ajal randverile on pähe löönd tuleb vist loobuda. ooo halastust! kuna lisaks kohustuslikule ostsin juurde veeel vabatahtlikku luggemist >> http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?13321
olen säält juba avastand souksi surrepäraseid tykke, et kardan, selle raamatu loen kõige 1. o hukatust!


yhesõnaga, kui randver on läbbi eland tänavuse uhke kevade, need suured-aju korrigeerivad-hullumiseni-luggemised-kirjutamised, sest valust võib veel syndida ootamatut-ootamatut.
kunst.asjast tuleb vist veel natukeseks siiski loobuda.. (kas tõesti?)!
?!?!

103

kõige ilusam kojuminek, millest mäeletan vaid teatud hetki (kuigi eioskaytelda,kes/mis my pea n õ n d a nullis),vanalinnasmööda baaride seinu, palju inimesi, poriloikudest yritasin tabbada majademõndagi kontuuri,augud,augud,augud maas,aint et astuks otse,vilkuvad valgusfoorid-need olid my juhatajateks põhiliselt,miljonkilomeetrit asfaltit,london elektricity-hanging rock,nii intensiivne etgakka või nutma,ja ma hakkasingi kui patareid said muusikastläbbi,tallinna baaris yks mees veel lehvitas aknast,sada vilkuvattuld-coca cola plaza,hansapank,anu saagim,miljon asfaltit,miljoninimest,pää käis ringgi,yritan olla adekvaatne,kuid mni kollane kass jookseb myeest,soovin taga vestelda,ayto signaal,kaks oleks peaaegu otsa sõit,ilusöine must taevas,olen rannas,rannast ei mäleta middagi-m2slevlaineid,olenasfaltil,kedagi ei ole,kodus joon pääle alkohol,isegi ei tea,miks sydda onnatuke paha,middagi tilgub silmaddest,teen kõik aknad lahti,keddagiei ole,aint my meelepärane myysika.kylmake tuul,h22d ööd, öölapsed, varsti läeb my buss, myl pole und,nagu koomas oleks,pää hyygab otsas,ei tule und,sest pääs keeb,praegu aint muusika midakuradit perioodsee on my elus

2402

sattusin see nv ihuyksi paksu metsa, alguses veel natuke olin ettevaatlik, sest olen viimased ajad käind pikemaid teid ikka kellegagi koos, aastaid tagasi (kui my oma toa aknast oli näha metsa ja ma sääl jõlkusin peaaegu iga päev) - siis ei olnd seda tunnet, mis nyyd alguses oli, kuigi tunde põhjus, ma tean, oli, et olen eland mõni aeg tallinnas, aga linnad ju neelavad, isegi kui ma nende yritustest ega pidudest ega syndmustest yldsegi osa ei võta, linnadžungel, oo! ikkagist ta neelab osa ää (kasvõi ajutiselt).

kuid jubba varsti mets vöttis mu omaks, ma isegi ei pyydnud käia mõnel kinddlal teel, vaid astusin, kuhu ylevalt & maa alt juhatas, poolel rajal jõudsin yhe kylma jõe äärde, mis asus ysna sygavas orus, niisiis, vahtisin sääl yhe puu all & kuulasin voolava vee yrgsest jõust, taamal haukumas mõni metsakoer, agga varsti, ei tea, mis kellaaeg, olin teel yha eddasi, yha eddasi, kohtasin sammul veel rebbast, kellega paar sõna juttu, ja loomade söögimaja, mille äärest leidsin luid, mitte yhtki teist hingelist ei näind, vaikus yleni, kuulmiseks aint see, mis seest, kuigi mingi aeg läks tuul ysna valjuks, ysnagi lärmavaks, aga linnusaare otsas istusid valged kajakad läbbinisti vagusi.

tagasi kylla jõudnud – ma ei tahtnudki väga palju rääkida, need olekud, mis metsas tekkisid, nendest välja tulemiseks läheb mõni aegg, aga siis tuli vanaema, siis ma ei saand enam vaikida, vanaemad tahavad ju alalõpmata oma elytarkustest jutelda.



vägagi teravalt jõuddis kohale, et piddevas liikumises on kõik, mul enesel on ka pääs olukordadesse suhtumised ja olemised teised..et on tuld mingi sõnuseletamatu teadmine, mis on andnud teatud kinddla toe, et ma vist päris ära ikka ei langge. need asjad siin on viimasel ajal läind koledasti spirituaalseks..või ma ei teaggi kohe. vooodooo

2002

ise pakun ka ikka asjadegga vahel koleddasti yle. agga õnneks antakse mulle sellest kohe ka teaddet, tänaggi keset hommikut tabas ägge kopsuvalu & ilutsemise pärast pähe yks koleddasti veider tunddmus, oleks vast paslik nyyd syddant parandama hakata.

1902

pühend möffale synnipäevaks_

kuule, selline probleem on, et mul oleks vaja seda ananassimaitselist vedelat peeti, mida kaubandusmajas myyakse, agga mul hakkavad varsti loenggud ja ma ei tahaks nendde puddelitega koolimaja pääle kõlksutama minna, muiddu poleks vast middagi, agga mõtle sa vaid, kui nad idakristluse loenggu ajal äkketse mõne ime läbi kilddudeks peaksid purunema. oo
niisiis, kas sa võiks teha sellist asja, et ostaksid kaubamajast (säält, kus on kirjas eesti veinid vms) kollast ananassiga peeti? no 1-2 pudelit. ja siis ma maksan sulle raha taggasi - kas ylekannet ei saa teha? sularahas? ja siis me jooksime sedda mu nendest uhketest kristallidest (peab vast jäädvustama, kuidas need veinigga täituvad).

ent! kui sul on alkoholi tassimise vastu mõnedki väited, siis palun anna mulle teadda, siis ma lähen ostan ikka ise need ära & kui tuleb idakristluse loenggu ajal veini löhn vahepeal klassi, ytlen siis, et saabusin just armulaualt.

1002

nii palju asju ei tohiks korraga olla, ajab yle ajab yle ajab yle, ajab syddame otsagga pahaks.

2801

(mu) uut aset tehakse yles, seepärast pole mul siia olnd võimalik juba pikemat aega yhtki ridda kirjutada. sest hoolimata - maailm toimub muiduggi endiselt (ja mina samuti). iiiii ii iii i

1301

lugesin Lotmani artiklikogu, millega seoses meenus vene kirjandus, peamiselt kyll Dostojevski, dostojevski, dostojevski, et kunagi ostsin kokku Dostojevskit, aknad on lahti, tuuled, aga toas on millegipärast pidevalt kuradima palav, hämar hämar palav, järgmisena kavatsen läbi saada ülestähendustega põranda alt, vahepeal leidsin ka kolm ilusat (raamatust, mis mind, teadagi, otse vene tulisesse ahju kupatas):
http://www.youtube.com/watch?v=iGNh8DgawQ8
http://www.youtube.com/watch?v=QC_CdpIIQok
http://www.youtube.com/watch?v=p7fhSSqqezk

nyyd ma siis ei suudagi millelegi muule enam keskenduda, hhhahhaaa, kuidas niisugused veidrad pisiasjad võivad ka hammustada, nendest kõikidest tuhandetest mõjutustest võib yhel hääl teisipäevasel päeval veel puha hulluks minna või nii, kui juhtud olema nõrgema närvikavaga inime.
niisiis, homme helistan haiglasse ja tellin endale voodikoha, kahhelividega palatisse, kus oleks aega lugeda ja näoga seina poole olles miljon tundi kordamööda asjaolusid vaagida ja natuke võibolla ka ulguda ja naerda, et viimaks maailma suhtes mitte päris apaatseks ära muutuda.

0201

2008. saabus minu jaoks vist nagu mõnes unenäos_ nõndaks siis 31. jaanuar kell 11 õhtal astusime t jõe kaldal paksus padrikus asuva kollase maja poole teele_ teekond läbi tumedate, vaiksete metsade ja lumest valge sõidutee, kus ei yhtki autot ega hingelist koland vastu, ylejäänd maailmast märgid vaid eemalkostvatest raketipaukudest ja k linna tuledekumast taevas, viimaks keskööks saime pärale, ysna pea leidsime kohad sala salamaja õueverandal, mille laua äärde pikemateks hetkedeks istet, syydatud sai veel valge kyynal, mille leegi tyyl mõnigi hetk peaaegu surnuks puhkus, ja natuke veini, aga oli ilus, oli midagi kummalist sääl viivuks niimoodi olla, varjud ja pimedus ja justkui väljapool reaalset aega olek...viimaks käisime ka ( lahtise akna kaudu) majas sees, kondasime treppidel ja tubades peaaegu kottpimedas, kuid mitte kauaks, ning kõik ruumid, ylakorrulsel enamasti magamistoad, all köök ja söögisaal – jäid meist tõeliselt puutumata.
tagasiteel, mööda karjamaad, mille sissetambitud teeraja pind lumest ja mudast, ning mille servi ymbritsesid yhelt poolt T jõgi, mille kaldal yle vee kollanane maja, ja teiselt raagus puud, millede okste vahelt eredad sadamatuled paistmas, sattusime ka mere äärde, kus liival istudes ja randa jõudvaid laineid kuulates mitu korda lemmikpoeet andres allan meelde tuli, vahtisime sääl ei tea mida, tumedat vett, mis öösi justkyi hoopis teistmoodi häält tehes nina ette randa jõudis, ja kui algselt oli isegi i ja v poolt juttu, siis poolest rännakust inimesed vaibusid rohkem enestesse ega öelnd pikemat, tagasiteel käisin asfaltil pea puha taevasse, puude võredesse ja tagasi, saime kolmeks kodukylla pärale, hommikul ma ei uskund, et see oli juhtund päriselus, siiamaani ei usu, mällu jääb igaveseks