olen viimased päevad olnud niisama vagusi & lyrpind mingit hiinamaa rohelist teed.
tvd ja ajalehte, filmi ma juba ammu eriti ei vahi, vahel vaid sirvin yle. kuid ega see kõik pole mõni teadlik manööver või plaan, täna hommikul alles avastasin, et sisemist on rohkem kui seda, mis väljast sisse sajab.
vahel on souksed perioodid ju, kus maailmamuna tundub puha röökivat körva, aga ise ei tahaks sest kõigest justkui osa võtta. hyhy, praegu randveril on niisugused olekud. olen yritand kuulata muusikat, aga ka kõige paremad palad hakkavad ajudesse.
kirjatööga olen samamoodi maha rahunenud, yle poole on kirjutatud, kokkuvõttes pole probleemi, ehk eemalt vahtimine aitab objektiivsemaks saada, pidevalt mingis asjas sees istuda, tean end kyll, paneb my kupli üsna valusasti lõõmama.
eila selgus veel, et
jalad olen käind katki, valus on jalatseid kasutada, asfaltl astuda. peaksin hakkama edaspidi vist nyyd koguni terve oma maksaga naeratama (et tekkind lolli olukorda enesele võimalikult kiiresti kompenseerida).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar