pean hakkama oma kirjutisega otsast pääle. mitte seepärast, et oli nõnda jura, aga et ma läksin sääl omadega lõpus kole vastuollu & sel kevadel ma ei jõuaks neid vastuolusid ära klaarida oma pääs. ehk tegelt isegi jõuaksin, agga... ikka ei jõuaks ka!
oleks old souke värk ymbes pool aastat tagasi, ma niisugustest asjadest oleks otsad and, aga 2008. aprill aint avan oma magamistoa akna & hingan yks värske kevadd sisse-pähe-hingge.
olen vist taas läind liiga oma cosmosse ära, sest ilmselgelt müstifitseerin kahekõnesid, mida olen hiljuti inimestega piddand. eriti yht, eriti eilset. pärast midda mul terve öö ei tulnud unesid, sest ma muudkui pidasin seda pääs eddasi. sadda tundi rääkisin. kust ma tean, kellega täpselt - enda või tolle teisega, agga vastuseid ma sain.
seepärast ongi nõnda, et kõige suurem inspiratsiooniallikas (mulle) on ikkagi inime. mitte igaüks. kokkuvõttes neid päriselt õpemõjutajaid on old vähe . 1-2-3-???. aga seeeest, raisk!, nad on pannud mind nutma ja jätnud miljon jälgge my paremasse silma. veel miljon aastat olen sest tänulik. uauauauauuu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar