2204

olen viimased päevad olnud niisama vagusi & lyrpind mingit hiinamaa rohelist teed.
tvd ja ajalehte, filmi ma juba ammu eriti ei vahi, vahel vaid sirvin yle. kuid ega see kõik pole mõni teadlik manööver või plaan, täna hommikul alles avastasin, et sisemist on rohkem kui seda, mis väljast sisse sajab.
vahel on souksed perioodid ju, kus maailmamuna tundub puha röökivat körva, aga ise ei tahaks sest kõigest justkui osa võtta. hyhy, praegu randveril on niisugused olekud. olen yritand kuulata muusikat, aga ka kõige paremad palad hakkavad ajudesse.
kirjatööga olen samamoodi maha rahunenud, yle poole on kirjutatud, kokkuvõttes pole probleemi, ehk eemalt vahtimine aitab objektiivsemaks saada, pidevalt mingis asjas sees istuda, tean end kyll, paneb my kupli üsna valusasti lõõmama.

eila selgus veel, et
jalad olen käind katki, valus on jalatseid kasutada, asfaltl astuda. peaksin hakkama edaspidi vist nyyd koguni terve oma maksaga naeratama (et tekkind lolli olukorda enesele võimalikult kiiresti kompenseerida).

1604

pean hakkama oma kirjutisega otsast pääle. mitte seepärast, et oli nõnda jura, aga et ma läksin sääl omadega lõpus kole vastuollu & sel kevadel ma ei jõuaks neid vastuolusid ära klaarida oma pääs. ehk tegelt isegi jõuaksin, agga... ikka ei jõuaks ka!
oleks old souke värk ymbes pool aastat tagasi, ma niisugustest asjadest oleks otsad and, aga 2008. aprill aint avan oma magamistoa akna & hingan yks värske kevadd sisse-pähe-hingge.

olen vist taas läind liiga oma cosmosse ära, sest ilmselgelt müstifitseerin kahekõnesid, mida olen hiljuti inimestega piddand. eriti yht, eriti eilset. pärast midda mul terve öö ei tulnud unesid, sest ma muudkui pidasin seda pääs eddasi. sadda tundi rääkisin. kust ma tean, kellega täpselt - enda või tolle teisega, agga vastuseid ma sain.
seepärast ongi nõnda, et kõige suurem inspiratsiooniallikas (mulle) on ikkagi inime. mitte igaüks. kokkuvõttes neid päriselt õpemõjutajaid on old vähe . 1-2-3-???. aga seeeest, raisk!, nad on pannud mind nutma ja jätnud miljon jälgge my paremasse silma. veel miljon aastat olen sest tänulik. uauauauauuu

0904

oli muidugi vale öelda, et arulagedus ja cosmos mäslevad mu asunduse korteris, pigem ikka pääs, ikka pääs. kuid sellegipoolest saab ju ütelda, et ymbritsev kõike seesmist veelgi tulisemaks võib ajada.
praegu nyyd - praegu on olevik, viimased päevad on olnud olevik, iga minut ja sekund, ja sellega seoses kergendus missugune. oeh.
eile spontaanselt ostsin poest > www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?164372 . tahaks hirmsasti vaadelda juba raamatusse, kuid kasvatan (seoses koolitööga) iseloomu. hyhyyy
tekkis kyll kysimus, et ei tea, kas ma ise oma rännakutel kunagi indiasse satun?
ka vastus tuli pea kohe: pole kahtlustKI.

+


täna avastasin postkastist käsitsi kirjutatud kirja - professorilt, mida ma nyyd loomulikult avada ei julge. oeh oeh oeh! souksed kartmised (mis pole my poolt mingi nali) on ka vist yks mentaalne värk.

0704

kuulasin vana hääd depeche mode' > http://www.youtube.com/watch?v=4DHViI5wD8Q
ma arvan, et nad ütlevad õigust. ja olgem nyyd kõik puha päris kuss. mitte vägagi põhjalikult ja sügavmõtteliselt, vaid neutraalselt vaatlevalt.
eelmine nädal jälle peaaegu kuumenesin yle, kaotasin osa oma kallist kuplist. eile ma hakkasin seepärast unistama sadamas (ühes roostes laevas, selle ääres) töötamisest, mul tundub, et kusagil rannas vahtides - kollasse päiksesse või sinasse vette, taevasse - närvid ja olemine jääks vägagi rahulikuks. ning kui tiibetis ei ründaks kollane h, ma rändaksin sinna. eemale sest cosmosest, mis valitseb siin asunduse 2-hes, hullutades -hullutades. ööä