eile öösel tuli äikest, ehmatasin end kesk pimedat üles, lamades järgnevad 10 tundi oma asemel nii liikumatult kui võimalik, väiksemagi liigutuse puhul, mul tundus, oleks tugev vihmavalin udustest korteri akendest läbi sadand, ümbritsevad seinad maha lammutand, ning mu otse Usheri külmade põrandatega majja kihutand, kella nelja paiku kuulsin veel ema mind enesele appi hüüdmas, kuid isegi nood kauged sonimised ei suutnud voodist äratada
hommikul ma ei uskund, et öised pimedad tunnid olid olnd siit maailmast
2 kommentaari:
See meenutas ühe Valgevene kirjaniku raamatut "Kuningas štahhi ajujaht". Õhkkond... Talupoegade näod on valged, sest pidev udu... Lapsed olid jõulied, sest neid kasvatati nisu- või rukkijahugs. Suremus oli väga kõrge ja ma ei julge korrata seda mida tema tegi. Nad ratsutasid läbi pöögimetsa.
ma unistangi sellistest metsadest, millest rääkidagi ei julge. pöögimets! ooo, alul roniksin-turniksin puude otsas, ahvina, seejärel istuksin seal - üleval, üsna vagusi, ja eks hiljem juba paista, mis pähe tuleb, edasi saab.
Postita kommentaar