1708

viimasel ajal ma olen lugend jaapani kirjandust, ja need kirjanikud on tekitand mu kopsu, maksa ja pähe ühe suure vaikelu, niisiis - pärast kawabata "lumist maad" ma läksin õue & vahtisin puid, kollaseid mahalangevaid puulehti, ning närisin vaimustusest oma huuled katki, punaseks, käed hiljem pühkisin seelikusabasse, hhhh, küllap vist arvasin end elavat mõnes Islandi muinasloos, tunne oli küll taoline kosmiline, et oleks võind kasvõi mõne kure taevast alla tuua, vähemasti oli hää meel, et selle kõige sees ma ei hakand nutma
"norra metsa" lehitsesin aga ühes hämaras tagatoas, lugesin selle ühe päevaga läbi, ja pärast ei suutnud mõni aeg kellegagi rääkida, kyll aga oli soov - nii eksperimendi mõttes - aknast alla hüpata, hahahahaaaa, banaalne olukord, kui avastasin, et esimesel korrusel elatakse, ooo, puha loojast nii kaugel
ja
hetked tagasi ma jõin ühest pudelist ning nüüd harjutan pikas koridoris lõpmatu asfalttee peale tõmmatud joone järgi sirget käimist, et saaksin sõbrale otse silma vaadata - kui peaksime 45 minuti pärast nägema, isegi kui tuhmid-tühjad pilgud, mul siiski on ülevoolavalt hää meel