3003

käisin täna akadeemilises majas, tuiasin pikkades koridorides nagu mõni thhhh.. planeedilt M, need sügisesed algused on alati mõneti hirmuäratavad, ma ei tunne end kuigi koduselt traditsioonilise tudengimelu keskel, niisiis, pidin kujutlema, et this is a trip to space ning igast ümmargusest, kandilisest aknast-uksest, mida teel kohtasin, oli võimalik astuda täiesti uude maailma, seni veel (poolenisti) avastamata, elukaugele, samas innovaatilisele uuele planeedile

mul polnud tolle tripi vältel muidugi aimugi, midakuradit ma sääl mustade aukude ääres üldse passin, oli see hirm või mõni tobe päässe raiutud norm, mõlemad ehk koos? larger than life gravitatsioon, hahaaa, oleksin võinud ju olla hoopis mujal - mõnes teises 23482093573495634580345394734

paralleelselt eksisteerivas maailmas, näiteks ida-tallinna keskhaigla steriliseeritud operatsioonilaual või kiirrongil suunaga tallinnast - moskvasse

/

ma siiski paaril (neist paljudest) akadeemilistest hetkedest suudan olla ka ootusärev, loodetavasti

2408

eile öösel tuli äikest, ehmatasin end kesk pimedat üles, lamades järgnevad 10 tundi oma asemel nii liikumatult kui võimalik, väiksemagi liigutuse puhul, mul tundus, oleks tugev vihmavalin udustest korteri akendest läbi sadand, ümbritsevad seinad maha lammutand, ning mu otse Usheri külmade põrandatega majja kihutand, kella nelja paiku kuulsin veel ema mind enesele appi hüüdmas, kuid isegi nood kauged sonimised ei suutnud voodist äratada
hommikul ma ei uskund, et öised pimedad tunnid olid olnd siit maailmast

1708

viimasel ajal ma olen lugend jaapani kirjandust, ja need kirjanikud on tekitand mu kopsu, maksa ja pähe ühe suure vaikelu, niisiis - pärast kawabata "lumist maad" ma läksin õue & vahtisin puid, kollaseid mahalangevaid puulehti, ning närisin vaimustusest oma huuled katki, punaseks, käed hiljem pühkisin seelikusabasse, hhhh, küllap vist arvasin end elavat mõnes Islandi muinasloos, tunne oli küll taoline kosmiline, et oleks võind kasvõi mõne kure taevast alla tuua, vähemasti oli hää meel, et selle kõige sees ma ei hakand nutma
"norra metsa" lehitsesin aga ühes hämaras tagatoas, lugesin selle ühe päevaga läbi, ja pärast ei suutnud mõni aeg kellegagi rääkida, kyll aga oli soov - nii eksperimendi mõttes - aknast alla hüpata, hahahahaaaa, banaalne olukord, kui avastasin, et esimesel korrusel elatakse, ooo, puha loojast nii kaugel
ja
hetked tagasi ma jõin ühest pudelist ning nüüd harjutan pikas koridoris lõpmatu asfalttee peale tõmmatud joone järgi sirget käimist, et saaksin sõbrale otse silma vaadata - kui peaksime 45 minuti pärast nägema, isegi kui tuhmid-tühjad pilgud, mul siiski on ülevoolavalt hää meel