Olen nüüd üsna rahulik, mul oli see nädalavahetus aega mõtelda ja asju eemalt vaadata. Minuga juhtus üsna palju, rääkisin oma pääs mitme inimesega, need olid pikad monoloogid, väga kahju, et hiljem ei suutnud öeldut paberile panna. Osad asjad märkisin siiski üles, need, mis juba päris kaua meelt on kummitand.
Joon vist päris palju kohvi, tavapärase kolme kruusi asemel kuus. Avastasin päevad tagasi ühe Eestimaa (nüüdseks meie seast lahkunud) poeedi read, mis mind tõesti raputavad. Olen lugenud neid korduvalt ja iga kord justkui mingis veidras tardumuses. Mõnes mõttes isegi tervendav, aga teisalt kaotan pidevalt reaalsustaju.
Neljap oli siin mingi viinajoomine. Järgmisel hommikul, nagu alati, oli tõesti paha olla, ses mõttes, et häbi ja natuke vastik. Oleneb ka muidugi, kuidas võtta, kõikidega ju ei kannatagi. Lubasin enesele, et enam nii ei tee, sest nägin end tol õhtul korraga kõrvalt ja ei olnud meeldiv vaatepilt. Olgu teised, kuidas tahavad, aga ma ei saa nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar