See on siiski tõsi, et kui olla üksi- täiesti, tundub maailm hoopis teistmoodi. Ma olen sellest niimoodi aru saanud tänu nendele hilisõhtustele hulkumistele, kus ka muusikat kaasas pole. Niisiis, sealtvaadates tundub siinne täiesti naeruväärne, kohati hakkab seepärast isegi kurb, ja vastupidi: ma mõnikord naeran tekstide üle, kus kirjutan, et oleks vaja omaette istuda ja et inimesega koos olles hakkavad kopsud puha valutama.
Kuid too üksi-olemise vajadus on tulnud viimaste aastatega, eriti rõhuvalt viimase 3-4 k u u sees. Ometi pole aimugi, millega see kõik võiks ükskord lõppeda või mida tohiks veel küsida.
Vahel on koguni tunne, et ma täiesti kalestund olen, et ei suuda märgata, mida kõrvalseisjad ometi niiväga ootavad. Ja tihti ongi, et inimesed üha tulevad ja lähevad, aga mul pole sellest õigupoolest mingisugust kurvastust (ega rõõmu).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar