3101

arvake ära, kuidas ma sain essee kirjutamise meeleollu täna?
...
kujutasin ette, et olen morgan freeman v denzel washington ühes legendaarses filmis, ja parasjagu käib stseen, kus tegelaskuju istub
mõneti tõsise näoga kabinetis, teeb researchi ja on verrrrry calm.

2501

kui oma eelmises postituses mainisin, et väljaspool ÜK'd eriti suhtlemist pole, ma loomulikult pakkusin jutuga veidi yle. või määratlesin suhtlemist kui pelgalt mingit kurradima (intensiivset) verbaalset...asjaajamist slash mängu. mis on veits piiratud def suhtlemisele, or what?
khmmmmm.
eile sain veel yhe kirja, mis pani - seekord ilma igasuguse poeetilisuseta - parempoolse kopsu valutama. kirja sisu oli igati positiivne, võiks öelda - esoteeriliselt positiivne (!köhh!), kuid et mul tekkis saadetud lausete suhtes väike kahtlus, ma toda 100% positiivsust tõlgendasin...millegi muuna. mitte et oleksin teksti autori siiruses kahelnud, vaid et too siiruses väljendatu minu maailmapilti kuidagi ära ei tahtnud mahtuda (ehk saatis hoopis needuse?). mis on juba my enda probleem.

...samuti ei olnud tõsi, et ma metsa rääkivaid vanaemasid ja riidekappe otsima läksin, või et laenutasin kogust mingisuguse muinasjuturaamatu....õigemini - metsas käisin, raamatu laenutasin, aga ei suutnud yle 1 lehekylje lugeda. eilse päevani ma ei suutnud yldse midagi lugeda v vahtida. kuni my õhukesse (p)õue astus - http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_Brodsky - või õigemini, ma ise kutsusin ta. ning, oh kuram! (tegelt tahaks öelda ropumalt, aga lugupidamisest...), too JB - läbi oma teksti - mõjus niivõrd jõuliselt, et ....khmmm.

....hahahaaaa!

1401

täna selgus, miks mul ei tule kunagi yhtki akadeemilist karjääri - kui teema mind ei huvita, ma isegi ei yrita, tehes töösse igast idiootseid vigu, mida saaks väga lihtsalt vältida (olles natuke tähelepanelikum). kuid ma ei ole, vaid vahin kirjutades aknast õue, näpud tõmbavad teksti, pärast üle ka ei loe, hahaa. ma siiski ei taha niisuguse käitumisega õppejõudu solvata, vaid see tähendab, et ma endast piisavalt ei pea. kmkhmkhmkhkm
plussiks on see, et mind enam (väikse) publiku ees esinemised ei tapa. viimased 2 x olen suutnud inimesed naerma ajada. congratulations! draamahood on kövasti vähenend, humoorikus kasvab jubba yle pää.

rrrrrrandver on maailmaga rohkem suhtlemas, ouch.

kuigi väljaspool ük'd ma ikka eriti ei suhtle, mõtsin just nyydsama, et vaja laenuks võtta narnia kroonikad, hypata mõnda syrreaalsesse muinasmaasse, juba ammu olen otsind riidekappe ja vanaemasid, kes räägiksid. sõidan metsa ilmutusi saama n siberlastega söitma.

see ye therrrre

---------------------

edit: andsin oma kitarri ka ära, tore ju valmistada hääd meelt.