mul meeldib, et uuesti on kätte jõudnud sügis, ja et iga õhtu on üha varje täis, hämar, vihm on ilus, oooo, ilus on kui vihma kallab silmadesse nõnda, et maailm ümbert justkui kaob kaob kaob, kaobki ära -teisse reaalsusse - uttu, meeldib sõita liinibussiga isa juurde dostojevskilikku külla, ja sääl kalda pääl - väikses metsas - kuulata (läbi puude) jõe voolamist, hiireviusid, kurgesid, varasügisel õhtuti öökullegi, ööüüüöööö, kolada mööda võlumetsa ja maanteid kollamajani, kus aknast sisse käia ja mõelda end sinna eluks jäämagi, ning siis veel need värsked sügistuuled,-lõhnad...
uuh, nii kuradima ilus ja uskumatu lugu - metafüüsilised inimesed ilmselt ütleksid, et lausa õnnistav
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar