2509

asjaolud on muutund hulga intensiivsemaks, tänasest ma ärkan kell 5.00, et 6.00 kusagil kahhelkividega ruumis üha põlvitada ja nühkida, nühkida ja põlvitada, sest kui midagi teen, siis kogu südamest, hahaaaa, - põlvitamiselt ma jooksen otse akadeemilisse majja, säält koju, vannituppa ja magama, vahepeal loen phaidonit - kui seisund lubab - või kuulan inspiratsiooniks muusikat, või hulgun sihitult ringi, aga pääs on küll pulk pulga küljes kinni, väljaspoolt sisse nüüd, eelkõige
kui minna metafüüsiliseks, siis praegune olukord on tingitud, et oleks võimalus muutuda heaks inimeks, läbi (teiste) teenimise ja alandlik olemise, elada läbi üks miljonist maailmast, mida ise oma mõtetes üsna pikalt olin konstrueerind ja loonud, 'tulemused' saab teada vast detsembri lõpuks, sest jõulukuul tolle teatraalse ametipostiga saan ühele poole, aamen!, te tulge siis ka jutlema

1409

täna õhtal rahu langes mu pääle, kui istusin vagusi toolil ja asetasin pea lauale kuulates hämaras üht ilusat Lugu, aknast veel vahtisin läbi sinikasside otse musta taevasse, need varjud ja tänavalaternad väljas jätkuvalt ei tundund siit ilmast, niisiis, pidin akna avama, kust sisse külma, värsket õhku, mis otse viis kaasa merele, mereranda, mäletan, et muusikapalade ajal veel laulsin vaikselt kaasa, meenus nii mõndagi hääd
ma ei oleks seda kõike julgend oodata, sest igal hommikul kell 5.45 tõusen, et pooltühjades trammides sõita tööle, kust otse edasi akadeemilisse majja, aga taoline päevarütm ju ajab segadusse ja üha neelab, niisiis, täna õhtul sain vist küll kantud


aitäh!

0409

mul meeldib, et uuesti on kätte jõudnud sügis, ja et iga õhtu on üha varje täis, hämar, vihm on ilus, oooo, ilus on kui vihma kallab silmadesse nõnda, et maailm ümbert justkui kaob kaob kaob, kaobki ära -teisse reaalsusse - uttu, meeldib sõita liinibussiga isa juurde dostojevskilikku külla, ja sääl kalda pääl - väikses metsas - kuulata (läbi puude) jõe voolamist, hiireviusid, kurgesid, varasügisel õhtuti öökullegi, ööüüüöööö, kolada mööda võlumetsa ja maanteid kollamajani, kus aknast sisse käia ja mõelda end sinna eluks jäämagi, ning siis veel need värsked sügistuuled,-lõhnad...
uuh, nii kuradima ilus ja uskumatu lugu - metafüüsilised inimesed ilmselt ütleksid, et lausa õnnistav