sõitsin liinibussiga põhjast itta ja kui vaatasin aknast välja, mul peegeldas klaasilt vastu gigant-kass, ma isegi ei uskund hetkekski, et need silmad sääl olid tõepoolest minu,
vauvauvauvau, kuid ometi vist pidid olema, samas kellegi teise omad justkui ka
ja ma lugesin seejärel budistlikke tekste, kohustuslikus korras, et igaks juhuks hiljem võibolla olla hea, kuid siiski nii kaugele ma ei jõudnud, kyll aga öösel randa, kus oleks peaaegu palvetama hakand, sest oli udu, ja peent vihma sadas näkku+juuksesse ning nagu mõnes ulmelises muinasjutus tollest udust ujus randa üks tuledes laev, mis viis mu koju, nii fking üüratu muinasjutt, kus vaatasin täpselt 49,7 minutit vannitoa lage, vett hakkas üle äärte ajama, meil on ju siin pidevalt pime,
ja ma olen kohanud geeniust, visionäääääääär!, ta rääkis kolmandast tsivilisatsioonist, mille peale rüüpasingi pudelist puhast viina, sest tuli üks insane olek, ja nood muusikapalad kostsid aastasadu,
need praegugi veeel kestavad, ja ka maa all kestsid, tolles pimedas ekspressis, nagu mõnes põrgus oleks käind ära, dante, hhhhahhhahhhaaa, aint et rõske ja külm
+
e vilde jalgrattaga mäeküla piimamehele terrrvitused! uuesti
8. juunist läeb loodetavasti lahti 8575969 %
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar