RHCP kuulamise ajal ma muundun kassiks, täpsemalt üteldes gigant-k'ks nii, et ükski silm ei pilgu, jah, see on tõsi, vahel ka punase hommikumantliga.
täna hommikul, olles parajasti poolel teel ük'sse, ma nägin muide anthony kiedis' ja john frusciante't kadrioru (l.koidula nim tn) majade katustel jooksmas & tõmblemas umbes samamoodi nagu give it away videos, aga liigutustes veelgi veidramad, nad olid paljajalu, paljaste ülakehadega (nagu ikka kombeks), johnil oli veel lina niuetel nagu mõnel jkr'l, gigant-k'l seevastu vana hää määrdund kevadmantel & saapad, ta jooksis ja kõndis ja tuigerdas, jooksis, kõndis ja veiderdas majade vahel pääs õndsust täis ilme. seened ja kuusepuud. kiedis & frusciante taidlesid katustel energiliselt, üha naersid, kõõlusid servadel, käies säält mitu korda peaaegu alla, see oli päris koomiline vaatepilt, me sammusime paralleelis, taustamuusikaks fortune faded- nad laulsid seda lugu, aga lasksid ka mul, nad teadsid, et ma olen all tänaval & et see on meie kolme peale muusikapala, et jagame seda, et oleme tegelt 1. vahtides üles ma muudkui muigasin hääst meelest, see oli kõige uskumatum tripp, vahepeal vaatasin muidugi ka jalge ette ja siis kaugusesse. 'jalutuskäik' lõppes ootamatult road trippin'ga, see oli natuke kurblikki, kuidas muusikud korraga astusid autoteele, peatasid & istusid mingisugusesse suvalisse masinasse, sõites minema äraseletatud näod pääs, nagu poleks mind kunagi näind ega tundnudki, sain sest terveks päevaks kohutava peavalu
ja see kõik ei ole mingi paganama fiktsioon, see kõik ei ole mingi paganama fiktsioon, mul on kahju, et teid sääl polnud, minu kirjeldustest jääb väheseks, ja ma ei taha siia ühtki kommenti
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar