2408

käisimegi ära. kella 9-aegu õhtul hakkasime astuma. hakkasime astuma nii, et valgust taevasse jätkuks. käik läbi metsatuka, suurem osa kõmpimisest maanteel. puude vahel oli kohalejõudmise ajaks ysnagi hämar. kollaste seintega maja ymbritsev plats pikka rohtu kasvand, ei olnud sääl vahepeal keegi miskit kasind või korrastand. vaid yksikute võõr- kylastajate teerajad rohtu tallatud. hämaras olime maja ymber & sees liikudes hiired, jutlesime sosistavalt, uurides, kas oleme omaette või on mõni hingeline veel sinnasamma koos meiega sattund.
kui tundus, et öhk selge, ronisime aknast sisse. hoone tundus pimedatel kellaaegadel kole raskepärane ja umbne. ja et tean veidi tubade ajaloost, mind ka too kummitas nonde seinte vahel vahtides ysnagi.
taevas kaunis hämar, suundusime toolse randa. ent ysnagi pimedate pilvede all oli valge käia, valgustajaks taevalaotusse sattund kuu. rannas oli vaikne, rannas oli hää ja avar. tähed taevas, vahtisin ylesse. kuu mängis merelaintega, tuul sahises puudes ja körkjates. me, inimesed mängisime oma mänge mängulaevades. artjomm muundus vahepeal ahviks, tahtis mööda köisi otse taevasse ronida.
tagasiteel rannast - läbi männimetsa minnes - nood kuukiired sõiduteele - mõni fantastiline ime.

kollaste seintega maja juures tagasi - lootsin verandale valgustajaks kuud, kuid gigantlikud mustad puud olid varjuheitjatena ees, nägime teda vaid harvadest mõneti peentest pragudest.
artjomm ei kannatand kaua verandal istuda, ysna pea astus aknast tuppa, kalmuküünal (valgustiks) ja vikerraadio (meeleparandajaks) pihus. mina ja m jäime välja ysna pikalt veel istuma, vihmad puudes, vihmad pöösastes, tuul katusel. tunne, et vöörad kylalised kohe astuvad tervitama. kuid maja oma myytidega me selja taga tundus liig umbne, et ses puhata.

viimaks siiski asusime sisse, nood raskepärased seinad ja väiksed, tuhanded umbsed toad. suundusime teisele korrusele, valguse andjaks ikka vaid too poest saadud kalmuküünal. pikali viskasime jõepoolsesse rõduga tuppa. leidsime padjad, mõned tekidki. lamasin ja vahtisin kogu töö ainiti ymbritsevaid seinu, saatjaks vaikne-vaikne vikeraadio ja kalmuküünla valgus.
ses vaikses imelikus majas sajatas pähe igast ootamatuid mõtteid ja hetki vanadest aegadest. mingitest mulle juba kustund mälupiltidest, mis kollaste seintega maja varjus taas ellu ärkasid. ma ei magand minutitki, und ei tulnud, oli muudki olla & vahtida.

neljaks tuppa õuest valguskiired. hommikul 6-aegu asusime teele tagasi. mööda uduseid, vilusid, lindudes ja päikses metsi. teel (sääl udus) hakkasid pääs kummitama hauakaevajate lood. et teekond muutus (my peas) yheks suureks muinaslooks, me viimased 20 min käisime koju hauakaevajate külla, päriselt-päriselt kalmuküünlad taskus.

seekord vist alles hiljem lõi pilt olnust peas kokku. alles hiljem (saabund tagasi päälinna) tuli selge tunne, et siin kivist tänavatel ja majades ei toimu maailmas midagi. kõik, mis elus, paksudes metsades, metsavahelistes külades. hauakaevajate lugudes.
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?20455

1408

kuulan pidevalt the doors'i riders on the storm'i. see lugu viib siit maailmast välja. hõljuda kusagil 1000. pilves. ymbritsev tundub niivõrd kauge. selles laulus astudes oled justkui vaatleja, keda miski ei kõiguta. oled yksik vaatleja, mönes hämaras linnaurkas, keda miski ymbritsev ei puuduta. ja see on hää. kui tuldaks ka tänaval norima, astuda vöörastest märatsejatest yle. sest selles laulus ei kardeta surma. ja ei ole võimalik teha midagi inimesele, kes ei karda surma.

http://www.youtube.com/watch?v=SMvfAYEaE8c

lähimas tulevikus
kavatsen oma juuksed taevani kasvatada.

kollaste seintega maja on sellegipoolest jõus. next weekend läeme loodetavasti rännule.