sattusin see nv ihuyksi paksu metsa, alguses veel natuke olin ettevaatlik, sest olen viimased ajad käind pikemaid teid ikka kellegagi koos, aastaid tagasi (kui my oma toa aknast oli näha metsa ja ma sääl jõlkusin peaaegu iga päev) - siis ei olnd seda tunnet, mis nyyd alguses oli, kuigi tunde põhjus, ma tean, oli, et olen eland mõni aeg tallinnas, aga linnad ju neelavad, isegi kui ma nende yritustest ega pidudest ega syndmustest yldsegi osa ei võta, linnadžungel, oo! ikkagist ta neelab osa ää (kasvõi ajutiselt).
kuid jubba varsti mets vöttis mu omaks, ma isegi ei pyydnud käia mõnel kinddlal teel, vaid astusin, kuhu ylevalt & maa alt juhatas, poolel rajal jõudsin yhe kylma jõe äärde, mis asus ysna sygavas orus, niisiis, vahtisin sääl yhe puu all & kuulasin voolava vee yrgsest jõust, taamal haukumas mõni metsakoer, agga varsti, ei tea, mis kellaaeg, olin teel yha eddasi, yha eddasi, kohtasin sammul veel rebbast, kellega paar sõna juttu, ja loomade söögimaja, mille äärest leidsin luid, mitte yhtki teist hingelist ei näind, vaikus yleni, kuulmiseks aint see, mis seest, kuigi mingi aeg läks tuul ysna valjuks, ysnagi lärmavaks, aga linnusaare otsas istusid valged kajakad läbbinisti vagusi.
tagasi kylla jõudnud – ma ei tahtnudki väga palju rääkida, need olekud, mis metsas tekkisid, nendest välja tulemiseks läheb mõni aegg, aga siis tuli vanaema, siis ma ei saand enam vaikida, vanaemad tahavad ju alalõpmata oma elytarkustest jutelda.
vägagi teravalt jõuddis kohale, et piddevas liikumises on kõik, mul enesel on ka pääs olukordadesse suhtumised ja olemised teised..et on tuld mingi sõnuseletamatu teadmine, mis on andnud teatud kinddla toe, et ma vist päris ära ikka ei langge. need asjad siin on viimasel ajal läind koledasti spirituaalseks..või ma ei teaggi kohe. vooodooo
kuid jubba varsti mets vöttis mu omaks, ma isegi ei pyydnud käia mõnel kinddlal teel, vaid astusin, kuhu ylevalt & maa alt juhatas, poolel rajal jõudsin yhe kylma jõe äärde, mis asus ysna sygavas orus, niisiis, vahtisin sääl yhe puu all & kuulasin voolava vee yrgsest jõust, taamal haukumas mõni metsakoer, agga varsti, ei tea, mis kellaaeg, olin teel yha eddasi, yha eddasi, kohtasin sammul veel rebbast, kellega paar sõna juttu, ja loomade söögimaja, mille äärest leidsin luid, mitte yhtki teist hingelist ei näind, vaikus yleni, kuulmiseks aint see, mis seest, kuigi mingi aeg läks tuul ysna valjuks, ysnagi lärmavaks, aga linnusaare otsas istusid valged kajakad läbbinisti vagusi.
tagasi kylla jõudnud – ma ei tahtnudki väga palju rääkida, need olekud, mis metsas tekkisid, nendest välja tulemiseks läheb mõni aegg, aga siis tuli vanaema, siis ma ei saand enam vaikida, vanaemad tahavad ju alalõpmata oma elytarkustest jutelda.
vägagi teravalt jõuddis kohale, et piddevas liikumises on kõik, mul enesel on ka pääs olukordadesse suhtumised ja olemised teised..et on tuld mingi sõnuseletamatu teadmine, mis on andnud teatud kinddla toe, et ma vist päris ära ikka ei langge. need asjad siin on viimasel ajal läind koledasti spirituaalseks..või ma ei teaggi kohe. vooodooo
