2801

(mu) uut aset tehakse yles, seepärast pole mul siia olnd võimalik juba pikemat aega yhtki ridda kirjutada. sest hoolimata - maailm toimub muiduggi endiselt (ja mina samuti). iiiii ii iii i

1301

lugesin Lotmani artiklikogu, millega seoses meenus vene kirjandus, peamiselt kyll Dostojevski, dostojevski, dostojevski, et kunagi ostsin kokku Dostojevskit, aknad on lahti, tuuled, aga toas on millegipärast pidevalt kuradima palav, hämar hämar palav, järgmisena kavatsen läbi saada ülestähendustega põranda alt, vahepeal leidsin ka kolm ilusat (raamatust, mis mind, teadagi, otse vene tulisesse ahju kupatas):
http://www.youtube.com/watch?v=iGNh8DgawQ8
http://www.youtube.com/watch?v=QC_CdpIIQok
http://www.youtube.com/watch?v=p7fhSSqqezk

nyyd ma siis ei suudagi millelegi muule enam keskenduda, hhhahhaaa, kuidas niisugused veidrad pisiasjad võivad ka hammustada, nendest kõikidest tuhandetest mõjutustest võib yhel hääl teisipäevasel päeval veel puha hulluks minna või nii, kui juhtud olema nõrgema närvikavaga inime.
niisiis, homme helistan haiglasse ja tellin endale voodikoha, kahhelividega palatisse, kus oleks aega lugeda ja näoga seina poole olles miljon tundi kordamööda asjaolusid vaagida ja natuke võibolla ka ulguda ja naerda, et viimaks maailma suhtes mitte päris apaatseks ära muutuda.

0201

2008. saabus minu jaoks vist nagu mõnes unenäos_ nõndaks siis 31. jaanuar kell 11 õhtal astusime t jõe kaldal paksus padrikus asuva kollase maja poole teele_ teekond läbi tumedate, vaiksete metsade ja lumest valge sõidutee, kus ei yhtki autot ega hingelist koland vastu, ylejäänd maailmast märgid vaid eemalkostvatest raketipaukudest ja k linna tuledekumast taevas, viimaks keskööks saime pärale, ysna pea leidsime kohad sala salamaja õueverandal, mille laua äärde pikemateks hetkedeks istet, syydatud sai veel valge kyynal, mille leegi tyyl mõnigi hetk peaaegu surnuks puhkus, ja natuke veini, aga oli ilus, oli midagi kummalist sääl viivuks niimoodi olla, varjud ja pimedus ja justkui väljapool reaalset aega olek...viimaks käisime ka ( lahtise akna kaudu) majas sees, kondasime treppidel ja tubades peaaegu kottpimedas, kuid mitte kauaks, ning kõik ruumid, ylakorrulsel enamasti magamistoad, all köök ja söögisaal – jäid meist tõeliselt puutumata.
tagasiteel, mööda karjamaad, mille sissetambitud teeraja pind lumest ja mudast, ning mille servi ymbritsesid yhelt poolt T jõgi, mille kaldal yle vee kollanane maja, ja teiselt raagus puud, millede okste vahelt eredad sadamatuled paistmas, sattusime ka mere äärde, kus liival istudes ja randa jõudvaid laineid kuulates mitu korda lemmikpoeet andres allan meelde tuli, vahtisime sääl ei tea mida, tumedat vett, mis öösi justkyi hoopis teistmoodi häält tehes nina ette randa jõudis, ja kui algselt oli isegi i ja v poolt juttu, siis poolest rännakust inimesed vaibusid rohkem enestesse ega öelnd pikemat, tagasiteel käisin asfaltil pea puha taevasse, puude võredesse ja tagasi, saime kolmeks kodukylla pärale, hommikul ma ei uskund, et see oli juhtund päriselus, siiamaani ei usu, mällu jääb igaveseks